Enne kui jõuan kalligraafia tundi, jälgin kuidas tuul keerutab puulehti ümber bussipeatuse.
Täna on ees vanaslaavi kiri ja sule "keerutamine" falangide vahel. Vaatan iga kord õpetajat ja võiks arvata, et see on lihtne asi mida teha, aga ei ole. Liigutused on puised, jooned mittesujuvad, õlad lähevad krampi.
Mõne aja möödudes jõuan oma mõtetega "kohale" ja saan rütmi kätte. Keskendun ja mõtlen ainult sellele mida parajasti teen. Muudmoodi ei saa. Ma kas olen kohal või ei ole. Sisse tekib hea tunne, et tegelen sellega mis meeldib.
Keerutan sulge näppude vahel nii, et sulest ei lase kordagi lahti (proovige) ja tuleb täht, isegi tundub, et on ilus, aga siis tuleb õpetaja ja näitab suunda kuhu poole saab veel liikuda. Mitte täiuslikkuse poole, vaid sinna suunda, kus eesmärgini jõudmiseks on oluline olla kannatlik, keskendunud ja pühendunud.
“Korraga saab olla ühe tähe juures, tee kõigepealt üks täht ja siis liigu järgmise juurde.”
Keerutan sulge ja tunnen kuidas ajukoore all miski liigutab, kuidas näpud saadavad signaale peakeskusesse.
Peenmotoorika, täielik fokusseerimine, elukestev õpe.
Kaob aeg ja mitte kuhugi ei ole kiiret.